Aga miks ma hoolin sellest, mida söön või tarbin?

Enamik, kes mind veidi paremini tunnevad, teavad, et toitumine, tervislikkus ja teadlikkus on mu prioriteetide redelil juba mõnda aega üpriski kõrgel pulgal olnud, nüüdseks ka päris konkreetse arusaamaga sellest, mida võiks endale suust sisse panna, mida mitte ja miks. Emapiimaga või lapsepõlvest ma seda aga kaasa ei saanud ja reeglina peab siiski midagi juhtuma, et inimene oma harjumusi muutma hakkaks. Mis siis õigupoolest toimus ja miks see teema mind üldse kõigutama hakkas?

 

Kolm ja pool aastat tagasi kolisin ma Inglismaale, et siit kõrgema hariduse paber kätte saada. Põhjuseid, miks just nii kaugele, oli mitmeid ja eks need suurimad ikka uljus ja seiklushimu.

Tervislikkusest või tasakaalustatud toitumisest ma sel ajal veel miskit ei teadnud. Ja ega olnud ka põhjust, sest ainus, mis teismeeas sinnapoole vaatama oleks võinud panna (keha välimus), ei olnud mulle kunagi probleemiks. Nõnda ma siis läksin. Elamiseks valisin toitlustatud ühiselamu (hommiku- ja õhtusöögiga) ja toidupoeks Poundland’i maiustusteleti. Ja ega muust rämpstoidust ka ära ei öelnud. Ometigi oldi mulle terve elu kinnitatud, et mul on lihtsalt nii kiire ainevahetus, et ma võin midaiganes süüa; mida rohkem seda uhkem.

Ei, ma ei jäänud väljakutsele alla. Kui rahvas läks Domino’sse pitsat ostma, siis mina võtsin kaks, õhtusöögid olid pigem “vaata kui palju mulle sisse mahub” võistlused ja alkohoolsetes jookides oli rohkem suhkrut kui alkoholi. Aga ma ei olnud kuidagi keskmisest inglasest erinev, see ongi see toit, mida nad söövad; ühiselamu hommiku-ja õhtusöögid tundusid tavalised ning isegi mitmekesised (salat oli ju ka), kuid mis seal sees oli, ei tea ilmselt ka kokad mitte (sest toit on külmutatud valmiskujul sisse ostetud).

hommikusöök

Iga hommik. Saiade all on croissant ka!

 

Sidecomment: Valmistoit on inglastele elementaarne. Siin on tavaks osta oma toit kas karbikaupa hiiglaslikest külmikutest või kodulähedasest take-away putkast, lapsevanemad ei oskagi enam toitu n-ö nullist valmistada.

packaged-and-processed-foods-is-bad-for-yorkies

Praeguse Marika suureks kurvastuseks oli see alles algus.

Mõne kuu möödudes oli tulemus näha, piltidelt on praegu päris kentsakas vaadata, sest tol ajal ma olukorrast aru ei saanud. Juurdevõtmine oli nii kauge teema, et mingi mure sellepärast ei tulnud mulle isegi mõttesse, kuigi probleem oli juba käes. Kui esimest korda kaalule astusin, mis oli vist umbes kolm-neli kuud pärast kolimist, (noh, kaasavõetud riideid enam kanda ei saanud, jusiis olid mingid muutused siiski toimunud) oli number juba 10 kilo võrra tõusnud. Ja siis oli muidugi ahastus suur.

Ausalt öeldes, ega päris täpselt ei mäletagi, mis ma kõik ära proovisin, aga tunne on küll, et läksin kogu teismeeajagu dieeditamisest läbi ja nagu armastatakse öelda: proovisin kõike, aga mitte miski ei toiminud. Oma järeleandmatust iseloomust ärgitatuna ei jätnud ma sugugi asja sinnapaika. Oh ei, sellest sai mu kinnisidee. Ja nõnda hakkasin ma toitumise kohta lugema. Esialgu artiklid internetist (vastuolulise informatsiooni üleküllus), siis raamatud (tihtipeale aegunud), dokumentaalfilmid (meelelahutuslikud). Mida uskuda, mida mitte, ainult jumal teab ja temasse ka ei usu.

 

Nii ma siis üritasin hakata esitama uut küsimust, endise “mida teha? “asemel hoopis “miks nii juhtus?”. Mida tegi selline toit mu kehaga, mis mu kehas toimub kui ma ebakvaliteetset toitu söön, miks on üks toiduaine mulle parem kui mõni teine? Peatselt lisandusid nendes küsimustes toidule ka muud tooted, mida olin harjunud tarbima (kosmeetika, kodukeemia jms). Ja sealt saigi kogu see tervislikkuse kirg oma alguse. Mulle meeldib ikka öelda, et once you know you can’t unknow it. Sissevõetud informatsioon moodustab seoseid ja teema kohta tekib ajapikku üha parem ülevaade. Ning ma armastan ja austan end ja oma keha liiga palju, et nende teadmiste kohaselt mitte toimida.

Siin ma siis olen, kolm aastat hiljem. Kaaluprobleemidest õnnestus tol korral aastaga jagu saada: taaskord pean tänama oma all or nothing iseloomu, sest muutusi sisse viia ei olnud just kuigi keeruline. Mis ma siis tegin? Lühidalt, hakkasin tervislikku toitu sööma. Valged riisid, jahud, pastad vahetasin täisteratoodete vastu, suhkur kadus mu menüüst (samuti ka KÕIK tooted, mis väheselgi määral lisatud suhkrut sisaldasid), üleliigsed lisa-ja säilitusained said välistatud. See tähendas, et ma hakkasin lugema kõikide toidutoodete koostisosi, eelistasin alati neid, mille koostise nimistu oli pigem lühem kui pikem. Samuti püüdsin minimeerida töödeldud toitu oma menüüs, ausalt, pea kõike annab ise teha. Mis aga kõige olulisem, I made it fun for myself. Ma ei tundud, et ma piiran end, pigem oli emotsioon selline, et okei, siin on see, mis ma olen otsustanud süüa, mida ma nüüd sellest kokku saan keerata. Ja üllatavalt palju saab! Ise annab jäljendada pea kõiki vanu lemmikmaiustusi või –toite!

Paraku kipub inimeste tagasiside igasugustele tervislikele alternatiividele olema tihtipeale:

  • See ei maitse täpselt samamoodi,
  • See on ajakulukas ja kallis,
  • No mul on lihtsalt nii tugev craving for the real thing.

Sellepeale ma ütleks, et muidugi ei saagi see maitseda täpselt samamoodi, trikk on puhta toidu maitsetega sõbraks saada ja harjuda. Ajakulukas – jah, kallis – suhteline. Tervislikke versioone saab teha ka soodsalt, kuigi koostisosade valik on siis kitsam, aga see kehtib kõige kohta. Ise kokkamine on kahtlemata ajakulukam kui valmistoidu ostmine (mis ongi selle mõte, eksole) ja see on paratamatu. Siinkohal pean mina seda lihtsalt piisavalt oluliseks, et toidu valmistamisele aega pühendada ning muidugi kasvava vilumusega köögis kahaneb ka selleks nõutud aeg. Teinekord kui tõesti aega napib, siis teen lihtsama toidu, kuid ei tee kompromissi tervislikkuse poolel. Ja craving’ud, need kaovad. Enamik valmistoodetest on otseselt sõltuvust tekitavad, millest täielikult loobudes unustab keha mõne nädalaga nende maitse vastupandamatuse ja kunagise kõrvetava soovi neid ikka ja jälle uuesti maitsta.

 

Umbes aasta pärast tervislikemate eluviiside poole pöördumist jõudsin ka veganluse juurde (küll teistel põhjustel), mis lisas selle teadliku toitumise ellu veel tohutult juurde. Ma usun täielikult tasakaalustatud täistaimetoitluse hüvedesse ja olen saanud neid nautida juba üle pooleteist aasta. Olgugi et pean naeruväärseks paljude eestlaste muret veganite vitamiinide-mineraalide ja muude ainete kättesaamise osas (samal ajal kui mitte kedagi ei koti, et tavaline inimene võib oma last toita rämpstoidu ja suhkrujookidega), käin siiski kord aastas vereanalüüse andmas, et näha, kas kõik on ikka nii suurepärane kui ma tunnen olevat. Ja tuleb tõdeda, et verenäitajad ei ole mul veel kunagi nii head olnud.

 

Mis muutus veel peale kehakaalu? Kõik. Mu tervis ja ellusuhtumine. Ma ei ole enam oma tervise ohver, ma jään äärmiselt harva tõbiseks ja mul ei ole muid tervisehädasid. Ma õppisin omast käest, et kui keha hästi kohtled, annab ta vastu ka. Ja mitte vähe. Mul on nii palju rohkem energiat, jaksu ja motivatsiooni ning ma olen palju palju õnnelikum. (Veganlus kaotas ka mu tselluliidi, aitäh.)

Kuid kõige suurem muutus on kindlasti olnud teadlikkuses. Uurides toidu tervislikkuse kohta, komistad paratamatult ka toidutööstuse eetiliste probleemide otsa, mis on nüüdseks vast minu valikute suurimaks mõjutajaks saanud. Üht või teist pidi teadlikumad otsused olnud igapäevaseks kaaslaseks paar viimast aastat ja muutnud oluliselt minu harjumusi ja igapäevaelu. Ja kogu selle teema eesmärk on lihtsalt olla hoolivam, enda ja ennast ümbritseva suhtes.