Tsau, Coventry!

 

Nüüd kui viimased päevad siin piimatee- ja valmistoidumaal on kätte jõudnud, mõtlesin võtta hetk, et jagada mõningaid lõpumõtteid ja teha sellega seoses pisike KKK koondvastus.

 

Mis värk on, kas kool juba läbi, märtsikuu ju?

Ei, kool veel läbi pole, kuid otsustasin, et tulen niipea kui vähegi võimalik – ehk kui lõpp on võimalik juba Eestist teha, panen lennukipoole plagama. Praeguseks hetkeks on jäänud kirjutada umbes 9000 sõna (online submission) ja üks pisike eksam (mille jaoks veel siiski korraks tagasi pean tulema); päris tükike kooki pole, aga hakkama saab igal juhul.

 

Miks üldse Eestisse tagasi, UK’s ju tunduvalt paremad palgad?

No mis ma ikka ütlen, süda jäi koju, mitut pidi. Meeldima hakkas see Eestimaa, Tallinn on ikka ilgelt lahe ja inimestel minuga sarnasem mentaliteet. Ja see kaalus igasuguse palgaerinevuse ka üles. Ei välista tulevikus ajutiselt veel kolmandas kohas elamist, kuid lõpuks tahaks ikkagi koju tagasi tulla.

 

Tundub, et ikka väga hurry on tagasi, oli siis kogemus kokkuvõttes nii jube?

Oh ei, I wouldn’t change it for anything. Need olid siiani mu intensiivseimad kujunemisaastad, asendamatu kogemus ja väljakutse. Koolist sain kätte täpselt selle, mille nimel siia tuldud sai (töökoht ja further keele upgrade), lisaks veel lugematus koguses väärtuslikke õppetunde. Ma ei kujuta kuidagi ette mingisugust alternatiivset sündmuste käiku ja on südamest hea meel, et neli aastat tagasi see otsus sai tehtud.

 

Any highlights or regrets?

Eredamalt positiivselt jäävad meelde vast koolitripp Groningeni, hiina keele testi 100% skoor, 23. sünnipäev, sõprade külaskäigud, visiit Bath’i, mõned eriti ilusad päikeseloojangud, IKEA ja esimene rattasõit läbi linna. Veidi kahju, et rohkem Inglismaal ringi ei saanud käia, kolmandal aastal oli see küll plaanis, aga seekord läksid täisjõud külaskäimistele. Harry Potteri maale tahan ka veel minna :'(

 

Kas olen nüüd UK võlgnik ja kas see Eesti väikese palga pealt veidi ränk ei ole?

Olen võlgnik jah, aga makseid hakatakse võtma alles kindla palganumbrini jõudes, kuhu mul on veel suts aega. Ja siis on tagasimaksete igakuine suurus nii väike (nimelt arvestatakse sellest alammäärast üle ulatuvast summast pisike protsent), et ei tohiks väga tunda andagi.

 

Ja kokkuvõttes, kas soovitaksin tulla Inglismaale kõrgharidust omandama?

Mul on küll ainult ühe linna ja ühe kooli kogemus, aga see on siiski kattunud paljude tuttavate/sõpradega, kes selle riigi teistes linnades on õppinud. Isiklikult soovitaksin ma Eesti noortel valida pigem mõni teine nendest toredatest ja ülipopulaarsetest ülikoolimaadest (kui on soov välismaal õppida, Eestis ka täiesti ok): Holland, Taani, Rootsi jt.  Jällegi, minul küll nendes kohtades elamise-õppimise kogemus puudub, aga üldine tendents on siiski, et Eesti üliõpilased on seal lihtsalt õnnelikumad. Siis kui isegi veidi Hollandit nuusutada sain, tundus see küll siinsega võrreldes nagu teine dimensioon. Kohtade vibe, inimeste mentaliteet, kultuur, koolide tase ja õppeformaat, see kõik tundub olevat eestlastele veidi meelepärasem.

 

Seega nüüd veel nädalake jäänud, tuleb asjad ühte pakki ja kahte kohvrisse suruda, Primarkist varuga sukki ja susse kaasa osta ja kuningannale hüvasti lehvitada. Kurb ei ole üldse, on hoopis Eesti ja uue eluetapi alustamise elevus. Ootamas on uus töökoht, kesklinnakodu ja mu drop-dead-amazing elukaaslane. Jah, palun.

Cheers!